Parem on tunnustada kui kritiseerida.

 Ma olen viimasel ajal mitmeid raamatuid lugenud ning teemasi on palju millest kirjutada. Täna kirjutan ma liigsest kritiseerimisest ja vähesest tunnustamisest.
  Inimesed kipuvad üksteist liigselt tunnustamise asemel kritiseerima. Kuid kritiseerimisest ei ole tegelikult kasu. Kritiseerides sa lükkad inimese kaitseseisundisse ning inimene ei tunnistagi, et ta tegi valesti isegi kui ta toimis väga vääralt. Ta otsib õigustusi ning õigustab ennast nii nagu tema oleks kõike õigesti teinud.
  Toome kas või elust näite. Mees mõrvab oma naise, sest naine pettis teda. Meest karistatakse( ja see on muidugi õiglane), aga samas avalikkus tohutult kritiseerib ja mõistab teda hukka. Mees ainult õigustab enda tegu, et naine oli selle ära teeninud selle eest mida ta talle tegi. Kuid kui meest poleks kritiseeritud vaid teda oleks küll karistatud ja samas oleks kritiseerimise ja hukka mõistmise asemel selgeks tehtud, et ta tegi valesti, oleks ta ise ka oma viga tunnistanud. Jah, ma tean, mida te nüüd mõtlete, et iga normaalse mõistuse juures inimene saab sellest ise aru ja mõistab, et see ei ole normaalne. Kuid kui inimest kritiseeritakse astub ta kaitsepositsiooni ja ei tunnista seda endale.
  Teine ja tõesti sündinud lugu juhtus ühes ehitusfirmas. Töölised ei kandnud tööd tehes kaitsekiivreid. Ja tööohutus inspektor näitas muidugi oma võimu ja käis ehitusplatsil ringi ning käskiks kõigil kiivrid pähe panna, kellel ei olnud kiivrid peas. Siis ähvardas neid järgmisel korral kiivri puudumise eest karistada. Töölised panid tusaselt kiivrid pähe, kuid kui inspektor lahkus, võtsid nad kohe kiivrid ära. Ühel korral tuli teine tööohutusinspektor, kes lähenes asjale teise nurga alt. Ta seletas kõigile, kellel kiivrit peas ei olnud, et see on neile endale vajalik ning, et see kaitseb neid natukenegi kui midagi kukub kusagilt või mis iganes võib juhtuda. Töölised panid kiivrid pähe ja kandsid neid iga kord.
  Minu tänase postituse põhimõte on see, et inimeste hukka mõistmise ja kritiseerimise asemel püüdke neid mõista. Püüdke mõista miks nad toimivad just nii, mitte teisiti, nagu teie oleksite toiminud. Ja kui ta tõesti toimis väga vääralt, siis tõesti, proovige kritiseerimise asemel talle selgeks teha, et ta tegi valesti. See on palju kasulikum kui kritiseerimine. See tekitab inimeses sõbralikkust, sallivust ja arusaamist ümbritsevast. Keegi tuttavatest ütles mulle suvel, et kõike mõista, tähendab kõike andestada. Siis ma sellest aru ei saanud, aga nüüd ma saan. Ja ütles veel ka Carlyle väga hästi:,,Suure inimese suurus avaldub selles, kuidas ta kohtleb väikesi inimesi.
  Panen loo lõpetuseks siia kaks linki. Üks on tekst ja teine on Youtube'i video, kus  seda ka loetakse ja sõnad on ka näha. Palun vaadake, see on tõsiselt hea ning tasub mingi aja tagant seda kuulata ja lugeda.    W. Livingsotn Larnded'i tekst Father forgets on evinud üle kogu maailma ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse.

* Father Forgets by W. Livingston Larned

*